Tiiu Koitla, Tartu 1. Muusikakooli viiuliõpetaja.

Eesti Suzuki Ühingu traditsiooniline veebruarikuu kontsert toimus sel aastal 1.veebruaril Tartu Pauluse kirikus. Eriline kontserdipaik oma ilu, suuruse, väga hea akustika ja pühalikkusega lisas meie laste mängitud muusikale veelgi sära ja sügavust. Laste rõõmus esinemine, rohkearvulise publiku ja kiriku soe vastuvõtt tegi selle päeva kõigile väga meeldejäävaks.

Kalle Loona, Alatskivi Kunstide Kooli viiuliõpetaja

Suzuki ühingu kontsert 1. veebruaril 2020 Tartu Pauluse kirikus pakkus arvukale kuulajaskonnnale naudingut eeskätt esinejate eheda ängurõõmu ning keskendatusega iga pala võimalikult paremaks soorituseks. Kuna lapsed ja noored olid pärale sõitnud Eesti mitmetest paikadest, siis tuleb kõrgelt hinnata nende kiiret kohanemist siinse akustika ja paigutusega, mis hea ansamblitunnetuse tarvis sugugi vähetähtis pole, eriti suhteliselt napi prooviaja puhul, mil üksiklõikude „väljalihvimisega“ tegeleda ei jõuta.

Mainitu kehtib kasvõi kava algusesse n.ö. visiitkaardiks paigutatud J. Massenet „Mõtiskluse“ kohta, mis romantilise ooperiepisoodina unisoonsele viiulirühmale mitte kõige lihtsam ülesanne pole. Seekordne teostus jättis ikkagi soodsa-veenva üldmulje, vaatamata kõrgetelt kulminatsiooninootidelt allalaskuvate käikude teatavale „kirjususele“. Friedrich Seitzi G-duurse õpilaskontserdi II ja III osa kujutab endasr selles mõttes üksjagu kergemat ülesannet, kuna autor ise on selle esimesse positsiooni piiritlenud ja siin peatähelepanu poognakäsitlusele suunanud (iseäranis konkreetset artikuleermist eeldavas finaalis, mida nõnda ka mängiti).

Väga huvipakkuv oli klaverilaste taoline ansambli-esinemine, kus faktuur põnevalt ja üpris täpset helitekitamist eeldavalt ära oli jaotatud ja teostatud. Just igapäev niisugust „paljukäelist“ versiooni kuulda ei saa, muuhulgas kasvõi sellegipärast, et Suzuki –meetod baseerus algselt eeskätt keelpillide koosmängul.

Järgmiste palade järjekord erines tagurpidi-teadustusest: Lully „Gavott“ oli tegelikult enne ja tervituskoor Händeli oratooriumi „Judas Maccabäus“ 3. osast pärast. Saalipoolelt kuulates mõjus Händel Lullyga võrreldes üksjagu entusiastlikumalt mängituna, oli ka soojemahelgema üldkõlaga.

Edasi läks eeskava tarmukate flöötide, kontrabasside ja trompetitega, kes lisaks teistegi pillide üldlevinud algõpperepertuaarile („Maryl oli talleke“, „Kägu“ ja traditsionaalid) pakkusid kuulata Dvořaki „Humoreski“ seadet kontrabassile (tubli!), ansamblit Mozarti „Võluflöödist“ ja Charpentier`i „Te Deumi“ prelüüdi (trompetid).

Kontserdi lõpu eel mängisid taas viiulid, muuhulgas Suzuki variatsioone lastelaulule „Täheke“ (tuntud ka teemana Mozarti 12 variatsioonist prantsuse rahvalaulule, KV265), kellega liitusid lausa sümboolses loos „Igaühel oma pill“ kõik esinejad.

Suur tänu kõikidele suurepärastele-innukatele õpetajatele ja korraldajatele, kes sedavõrd toreda muusikasündmuse täieliku õnnestumise heaks vaeva olid näinud!