Intervjuu lapsevanem Liis Borissenkoga, kes räägib kaasahaaravalt väga isikliku loo nende pere teekonnast alates otsusest osaleda Euroopa Suzuki ühingu laste koosmängimisel kuni vahetute muljeteni kohapealt. Euroopa Suzuki Ühingu laste õpikoda toimus 13. -17. juulil 2022 Itaalias Cuneo linnas.

Kõik fotod on Liisi erakogust.

Alustame natuke kaugemalt – kuidas teie pere Suzuki meetodil pilliõpinguteni jõudis ja mis pilli õpite?
Meie tütar õpib viiulit õpetaja Karmen Kääramehe juures juba neljas aasta. Enne seda juhendas meid õpetaja Juta Ross, kolisime ja saime uue õpetaja. Varajasem kokkupuude Suzukiga oli olnud perekondlik, vennapojad mängisid samuti viiulit ning siit ka aimdus asjade headusest juba ette!

Kuidas jõudsite otsuseni osaleda Itaalias Euroopa Suzuki ühingu laste õpikojas?
Taustaks mainin tänase maailma eripära, kus sotsiaalmeedias näeme kaasteeliste fantastilisi hetki elust, näiteks õnnelik ema koolilõpu aktusel. Samas teekonda sinna aktuseni ja magamata öid, pisaraid, higi, vaeva, me üldjuhul sellel pildil ei näe. Seda kogeme ise ja kohati väga üksi. Niisiis said ka minu tuttavad näoraamatust näha meie pere meeliülendavaid hetki Itaalia õpikojast, aga mida nad seal ei näinud, oli minu ja lapse pikk-konarlik teekond nende hetkedeni.
Läbi vennapoegade ning ka kuuldust teistelt vanematelt, olime teadlikud, et Euroopa Suzuki üritused on midagi erilist, erakordset ja väga motiveerivat. Püüdsime kujutada Eesti laagreid ning visualiseerida oma peas mastaapi ning ka välisriigis reisimisest tulenevat mõju. Ehk siis: vanemana oli minu seisukoht juba eelnevalt, et see on midagi, mida ma oma lapsele väga tahan.
Siis saabusid segadused. Õpikoda Itaalias kuulutati välja, infot oli palju ja samas vähe, ei suutnud hoomata ja ka näiteks aru saada, et peaks „kohe samal ööl“ registreerima. Lisaks ebamäärasus, et kuhu registreerida ja lõpuks küsimus palju see kõik maksma läheb.
Nii juhtuski, et selleks ajaks, kui olime otsustanud mineku kasuks ja mitmeid perekonna koosolekuid pidanud, samuti nõu pidanud õpetajaga, siis oli „rong“ juba läinud. Me ei mahtunud enam 600 lapse hulka, õpikoda oli täis.
Umbes kuu aja pärast võeti ühendust meiega ning küsiti, kas oleme veel huvitatud, kuna oli tekkinud vabu kohti. Siis käis üle minu pea veel üks ärevuslaine (samade eelnevate küsimustega) ja otsustasime, et läheme! Püüdsime last hoida võimalikult palju realistliku info keskel ning ka tema avaldas aktiivselt soovi minna, see tundus põnev ja šeff.

Kuidas valmistasite ennast rahvusvaheliseks õpikojaks ette? Kas oli vaja täiendavalt harjutada, uusi lugusid õppida või piisas tavapärastest tundidest ja harjutamisest?
Nii minule, kui ka lapsele, tuli omajagu ootamatult kõik see vahepealne. See, et see lapsele oli tundmatu maa, on ju arusaadav, ta on alles laps. Mina vanemana oleks pidanud ehk enam aimama, et siiski tööd tuleb ka teha enne pidu.
Registreerusime kolm kuud enne 4. vihiku tasemele, arusaamata, et ühtegi kolmest loost, mis pidid olema õpikojaks selged, polnud me veel kuulanudki. Siis hakkas tihe töö. Õpetaja Karmen oli ääretult lahke, tehes lisa tunde, lisa videoid ja lõi erinevaid võimalusi, et saaksime lood arvestatavasse konditsiooni. Tegime lapsega erinevaid kokkuleppeid, näiteks harjutada iga päev. Püüdsime leida präänikuid ja piitsu, aga meie jaoks lagunes kõik koost.

Kas ja milliseid raskuseid kogesite enne laagrit?
Pean tunnistama vanemana, et see on olnud viiuliõppe raskeim periood, kust me koos läbi oleme pidanud tulema. Laps ei tahtnud enam viiulit nähagi, ta väljendas lausa, et vihkab seda. Püüdsin argumenteerida, et me ju koos otsustasime minna Itaaliasse õpikotta ja minekuga käib kaasas ka lugude selgeks saamine, et see ei ole turismireis. See argument ei pädenud enam ühel hetkel. Asi läks nii kaugele, et ta lubas teha ära selle kokkulepitu, aga sügisest mitte enam jätkata. Ta muretses permanentselt juba ette, et tema suvi on rikutud, sest ta peab veetma kogu suve viiulit harjutades, tal polegi vabadust. Õpikoda oli 13.-17. juulil – mis seal salata, ka mina hakkasin nii tundma.
Niisiis, me harjutasime pea iga päev kuni Itaaliasse minekuni. Ja rõhk sõnal ME, kuna tõesti nägime, et meie vanematena pidime olema selle juures. Seda kahel põhjusel, et tagada harjutamise kvaliteet ja tulemus ning, et aidata lapsel selle keskel mitte murduda vaid pidevalt motiveerida, motiveerida ja motiveerida. Siin kasutades kõike võimalikku: veenmist, arutelusid, sundi ja ka preemiatega ära ostmist. Ma jõudsin ka mõelda, et ma endale ja lapsele kunagi enam nii ei tee! Suvel harjutada viiulit, panna oma puhkus sellega lukku! Õpetaja ka puhkusel, ta ei saa kogu aeg toetada (kuigi Karmen oli aktiivselt kaasas kogu protsessi vältel).
Tagantjärgi olen mõistnud lisaks, et kasvavad pinged viiuli harjutamise osas ei tulenenud ainult viiulist endast, vaid siin oli palju mõjutajaid, nagu elus ikka. Saabuv teismelise iga, teised keerukused koolis ja mis seal salata, keda meist pole mõjutanud pandeemia ja sõda. See kõik andis oma varjundid.

Kuidas saite selle kõigega hakkama ja mis motiveeris jätkama?
Siis saabus selgus! Vähemalt minu sees: me oleme need, kes oleme! Arutasin endas, et ka Eesti Suzuki laagrisse ju lähed nii nagu oled sel hetkel, see on protsess. Tähtis on olla protsessis ja kasvada ise, mitte võistelda välisega. Ma sain aru, et ma vanemana olin ise liiga tõsiseks läinud sellel teel. Ma olin kaotanud mänguilu.
Kogu töö lennupiletitega, rongide ja ööbimise leidmisega, tegi ära abikaasa. Eks see oli ka omamoodi katsumus, näiteks alustades teadmatusest, et kus linna otsas toimuvad tunnid, et sinna lähedale leida hotell, aga kõik sujus. Kuigi jah, ka siin oli palju põnevat – ostetud bussipiletid tühistati, lennukisse sisenemiseks pidime ostma lisaks viiulile istekoha (ja seda näiteks ainult meie, mitte kaasreisijad) jne, aga siin oli juba seisund, et no mis veel, teeme ära!
Saabuski aeg pakkida asjad ja minna. Sain aru, et vaatamata stressirohketele eelnenud kuudele, olin mina vanemana kasvanud palju ja olime saavutanud hea taseme viiulis. Samuti olin vanemana mõistnud taaskord koostegemise võlu ning inimeseks kasvamise protsessi erakordsust. Laps oli teinud ennastsalgava raske töö ja usun, et selle väärtust ja kasu näeb ta rohkem tulevikus, just ka seda kogemust, et harjutad, kasvad ja see kõik on sinu enda teha.
Me olime põnevil, mis meid Itaalias ees ootab.

Mis teid Itaalias ees ootas, mida kohapeal kogesite?
Tagantjärele sellele kokkutulekule mõeldes valdab meid eufooriline õnnetunne, mis ei taha lahtuda.
Loomulikult oli Euroopa Suzuki õpikoda Itaalias mega lahe! Loomulikult olid tunnid harivad ja arendavad, õpetajad mega toredad. Loomulikult kujunes reis ka ikkagi turismireisiks, kuna lendasime, sõitsime rongiga, kõndisime tunde linnas. Sõime palju jäätist ja pizzat. Itaalia ise on ja oli mega kogemus! Itaalia inimesed, nende lahkus ja eluviis.
Kulgemine linnas ja näha neid paljusid lapsi ja vanemaid, osalejakaardid kaelas ja pill seljas. Tunnid, õpetajad, kontserdid ja muidugi suurejooneline lõppkontsert! See kõik tasus juba pingutamist! Selle kirjeldamiseks ei jätku sõnu.
Meie jaoks oli väga toetav ka, et olime koos ööbimas ning eelnevalt nõu pidamas ja harjutamas ühe teise lapse ja tema vanemaga. Pean tunnistama, et kui ma kunagi läheks veel sellisele üritusele, siis AINULT koos teiste laste ja vanematega, see sünergia ise juba annab palju protsessile juurde.
Lapsed kulgevad koos ja toetavad üksteist. Ilma selleta oleks väga rakse ja ehk ka mõttetu – kui pole koos tegemist ja sõprust, siis on ju ainult töö.
Saabuv tunne, et ära tegime ja tegin! See oli mega. Siiani on, kui Itaaliast räägime ja sellele mõtlen.
Ja ma arvan, et mitte ainult minul vaid kasvavalt arusaam ka lapsel. Küsisin just nüüd talt, kas sa läheks uuesti ja teeksid seda kõike uuesti. Ta ütles: Itaalia jaaa! Harjutamine oli raske ja vastik, siis mõtles ja täiendas: aga protsess võrdub tulemus (mis iganes see tema peakeses siis tähendab).
Mulle vanemana oli ka oluline koos reisimine ja olemine Itaalias, see oli siiski kvaliteetaeg ja vajalik minu ja lapse suhtele.

Mida võtate enda ja oma lapse jaoks kaasa kogu sellest protsessist, nii ettevalmistustest kui õpikojas osalemisest?
Kokkuvõtteks ehk mis ma (taas)õppisin?
• Ole pidevalt lapse kõrval, tee koos. Ka viiul on meie ühine asi. Toeta, motiveeri ja tunne huvi!
• Oluline ei ole tase võrreldes teistega ja õpitud lugude arv, vaid lapse ja lapsevanema isiklik kasv selle protsessi keskel (samas ära jää loorberitele puhkama).
• Arusaam, et kasvamise protsessi juures ei ole kõige olulisem viiul ja sellel alal tšempioniks saamine, vaid areng inimesena (vabandust ja kummardus kõigile õpetajatele).
• Oleme jõudnud arenguetappi, kus käskimisest enam üksi ei piisa, lapse sisemisele motivatsioonile tuleb anda ruumi (kui vaja siis pean suutma olla kannatlik).
• Loodan, et lapses kasvas teadmine – kui ma teen tööd, siis saan tulemuse, isegi kui vahepeal ma protsessi ei naudi.
• Oluline kõige keskel jälgida vaimset tervist ja mitte katki minna.

Mida soovitaksid teistele vanematele ja lastele, kes tulevikus kaaluvad sarnastest rahvusvahelistest õpikodadest osa võtta?
Kas ma läheksin uuesti ja teeksin seda kõike uuesti, jah 110%! Soovitan kõigile!
Suured tänud õpetaja Karmenile, ilma temata me ei kasvaks! Oleme südamest tänulikud, et saame olla sellel Suzuki õppe teel.